Eks ole varemgi olnud neid, kes lähevad Eurovisiooni lauluvõistluse naiivsel foonil sinna tegema hoopis midagi muud kui pealtnäha paistab. Vaevalt, et keegi näiteks „Leto Sveti” nimelisest sisenaljast rahvusvaheliselt aru sai.
Islandlaste sado-industriaal-popbänd Hatari esindas oma riiki Eurovisioonil aastal 2019. Kuna üritus toimus Iisraelis, sai ettevalmistusperioodi jooksul selgeks, et ka Hataril võib mõni ootamatu trump käises varuks olla. Hatari keerutas alustuseks üles palju tolmu Islandil ja seejärel ka rahvusvahelises meedias oma nutikate sõnavõttudega globaalse kapitalismi ja tarbimisühiskonna aadressil, ja vaikselt sigines retoorikasse ka Palestiina, mis ajas teatud instantsid muidugi kohe ärevile, sealhulgas ka Eurovisiooni juhatuse, kelle arvates lauluvõistlus peaks olema igasugusest sõnumist täiesti prii. Hoolimata korraldajate seatud piirangutest ja pidevast jälgimisest haub Hatari aga plaane, kuidas teha nende etteastest lauluvõistluse finaali meeldejäävaim.
„Laul nimega viha“ võiks meeldida neile, kes nautisid Laibachi kontserdist rääkivat filmi „Vabaduspäev Põhja-Koreas“. Sarnaselt saadab ka siin reaalsust alltekst ja petlikku naiivsust sügavamalt lõikav sõnum. Ja loomulikult on siin kõvasti muusikat ja eurolaulu karnevali.
Tristan Priimägi
Keel: inglise
Subtiitrid: eesti
- Originaalpealkiri: A Song Called Hate
- Režissöör: Anna Hildur Hildibrandsdóttir
- Riik: Island
- Aasta: 2020
- Kestus: 90 min
- Operaator: Baldvin Vernhardsson
- Montaaž: Olly Stothert
- Produktsioon: Tattarrattat
Linastub:
- Elisa Stage platvorm: T 2.02 kl 18 - P 7.02 kl 23:59 (film on vaadatav 48h jooksul esmasest avamisest)